Kuumal juulikuu päeval võtsime ette teekonna Harilaiule, et nautida sealset taimestikku ja külastada kuulsat viltust majakat - Kiipsaare majakat. Valisime minekuks laiu vasakpoolse matkaraja, et siis ring ümber poolsaare teha. Omamoodi katsumus oli 30+ kraadises kuumuses seda teed käia, kuid tasus ära, sest teiselt poolt tulles ei oleks näinud haruldast rand-ogaputke ega kohanud õitsvaid merikapsaid. Teekond kulges üle lageda välja, mida asustasid mõned madalad männid ja kadakad. Poolsaare tipus aga kasvab männimets. Rannikust mõnesaja meetri kaugusel kivistel rahudel aga elutsevad hallhülged, kelle nukraid häälitsusi aeg-ajalt kuulsime. Kuna teekond majakani oli umbes 5 kilomeetrit, siis kuumuses mööda lagedat välja kõndides, tuli vahe peal teha kosutav suplus. Ja ülimõnus oli kõik riided seljast visata ja jahutavatesse lainetesse sulpsatada. Ümberringi valitses vaikus, ühtegi inimest ei olnud näha, vaid mõni merikajakas tiirutas pea kohal. Pärast pooleteist-tunnist kõmpimist jõudsime randa, mille lähistel asus kaldus majakas. Majakas asetseb Kiipsaare nukas meres. Kunagi asus see ehitis poolsaarel, kuid meri kangutas majaka lahti ja nüüd asub see meres. Teisel pool saart on riiveeline järv - Laialepa laht, kus jahutasid ennast luigepaarid. Tagasi tulime mööda randa ja läbi metsa. Harialaiu matkaraja alguses saab laenutada jalgrattaid, mida ka paljud olid teinud, et jalavaeva vähendada. Meie eelistasime siiski jala minna, et taimestikku vaadata.
0 Comments
Saaremaa pakub ka palju käinud rändajale meelelisi naudinguid. Viidumäe, mis asub Vilsandi looduskaitsealal. Hea on ka teada, et Viidumäe on üks Saaremaa vanimaid paiku, u 10 300 aastat tagasi kerkis veest välja Lääne-Saaremaa kõrgustik, mille lagi Viidumäe on. Viidumäe kõrgeim tipp, Rauna mägi asetseb 54 m üle veepinna, tipu otsas on omakorda 23 m vaatetorn. Viidumäe uhkuseks on eri-ilmelised ja kaunid maastikud, siin on nii männimetsa kui ka allkasoid. Paik on väga rikas soontaimede ja liblikaliikide poolest. Siin pidavat elutsema kuni 600 erinevat liblikaliiki ja peamiselt kohtab neid allikasoo matkaraja ümbruses. Kohe kui matkarajale sisenesime, tulid liblikad meie ümber ja mitmed neist leidsid koha minu käe peal. Eriline tunne on olla liblikatest ümbritsetud ja nii mõnegagi neist sai mitu-sada meetrit koos jalutatud. Viidumäel elutsevad ka mitmed käpalised, nii leiab siit haruldase valge tolmpea, näiteks. Ja muidugi üliharuldase Saaremaa robirohu, kes mujal ei kasva. Metsaala katavad kõrged mastimännid. Huvitav on aga see, et kõrgete mändide vahel elutsevad väikesed tammed, moodustades omamoodi alusmetsa. Viidumäe külastuskeskusesse saab iga üks lahkesti sisse minna, võti on ukse ees, ja tutvuda Eesti ja Viidumäe loodust tutvustava näitusega. Kunagi asus nendes majades aga leeprahaigete tõbila. Sealsed arstid aga olid looduhuvilised, kellele meeldis looduses jalutada ja taimi tundma õppida. Üks sealse tõbila arst, Bernhard Saarsoo aga avastas Saaremaa robirohu.
Juuni alguses käisime Marje Loide juhendamisel kursusega Puhtulaiul sealset taimestikku tundma õppimas. Juunikuus löövad om õied valla mitmed käpalised, meie kohtasime ka haruldast Ruthe sõrmkäppa, kuutõverohud helistavad kreemikaid kellukesi, metsaalune aga on kaetud karulaugu lumivalgete õitega.
Muuga kabelikivi on suuruselt teine hiidrahn Eestis: ümbermõõt 58 m, pikkus 19 m, kõrgus 6,4 m. Temaga on seotud mitmeid legende. Kunagi oli siin pühapaik, kuhu inimesed tulid ande tooma, et jõudu saada. Video tegin inglise keele tunnitöö raames.
Laupäeval oli rõõm minna Ainiga täiskuu retkele. Lugu algas Paluküla Hiiemäelt, mis tervitas oma talvises ilus. Teadjamad rääkisid, et praegune kuu paistab meile kogu aasta valgeima kuuna. Täiskuu on hea aeg endasse süüvida ja avar loodus pakub selleks suurepärase võimaluse. Alustuseks palus Ain, et ütleksime oma mõtte, mida loodus meile tähendab. Mulle tulid kohe maastikud meelde. Minu jaoks tähendavad erinevad loodusmaastikud avarust, lasevad hingata, pakuvad mõõtmatut silmailu. Raba on üks nendest. Siin ei ole kõrgeid puid ega mägesid, mis vaatevälja varjaks.
Hiiemäel algus tehtud, läksime edasi raba poole. Tee viis üle lagendiku. Mööda teed kõndides oli kuulda vaid meie jalgade rütmiline astumiskõla. Lagendikul pöörasime näo päikese poole ja lasime sellel oma põski paitada. Eemalt oli kuulda kanakulli hüüdu. Edasi läksime metsa. Ain juhtis tähelepanu, kuidas suundume ühest ruumist teise, ühelt maastikult teise. Päris huvitav tunne oli ületada lagendiku piir ja astuda metsa, kõrgete kuuskede vahele, kus päike vaid kiirtena läbi tungib. Metsapiiriks aga oli veesoon, mida ületades jõudsime rabasse. Rabas tervitas sookailu lõhn ja kidurad, mitmesaja aastased männid. Ja siis hakkas päike loojuma, kullates kogu taeva üle, teisel pool aga tõusis samal ajal kuu. Kummaline tunne on näha kuidas päevast saab öö, kuidas päike läheb looja ja annab oma võimu kuule. Liikusime edasi järve poole ja vaatepilt oli lummav - valge kuu heitis oma peegelpildi üle järve. Nautisime kuupeegeldust järvekaldal otse "esireas". Tagasi läksime juba pimedas, kuukiir valgustamas meie teed. Lõpetuseks tegime lõkke ja nautisime müstilist šamaanitrummi põrinat kuuvalgel ja tulepaistel. Oli vägev elamus. Tagasisõites hakkas laia lund sadama, veel hoiab talv oma võimu. Täna käisime Padisel suusatamas. Rada algas Padise mõisa tagant ja lookles kohe mäest alla mööda jõe-äärt. Valisin 6 km raja. Ülitore on avastada uusi maastikke ja radu. Padisel on arvestatud nii suusatajate-, jalutajate-, kelgutajate- kui ka HTV-ga sõitjatega. Igale on oma rajad, nii et üks teist ei sega ja teed ainult korraks ristuvad. Mõnus oli sõita metsade vahel ja jõe-ääres, lagendikul, mille kohal kõrgusid elektriliinid. Suusatajaid oli vähe ja ilm imeilus. Ülimõnus Tallinna lähedal asuv koht, kus looduses jalutada ja sportida.
Käisime vaatamas kuulsaid Saula siniallikaid. Kuulsaid, sest viimasel ajal käib seda looduseimet nautimas lakkamatu rahvavool, asuvad allikad ju Tallinna lähedal. Jah, ka sellel päeval oli parkla autosid täis. Siniallikateni viiv rada lookles läbi metsa ja oli ääristatud võimsate, jämeda tüveliste puudega, kaskede ja mändidega. Hetkeks tuligi tunne, et lähed pühapaika. Allikaid on mitu ja kõik nad on kirka veega. Esimene allikas on südamekujuline. Inimesed olid puude okste külge sidunud soovipaelu, nagu meie esivanemad kui nad pühaika tulid ja allikahaldjalt abi ja õnne palusid. Täna aga kahjuks paljud külastajad ei tea või ei taju, et tegemist on pühapaigaga, kus räägitakse tasasel häälel ja kõnnitakse mõtiskledes. Paljud elasid ennast vabas looduses välja, karjudes täiest kõrist, mõned murdsid puudelt kuivanud jämedaid oksi, et nendega puutüvesid taguda ja kuulda kuidas need talvepakases vastu kaiguvad. Üks poiss suutis endale meisterdada lumest ja puuokstest automaatpüssi ja sellega allikasse tulistada (mängult muidugi). See pani mind mõtlema, kuidas kaitsta selliseid kohti. Arvan, et tuleb alustada koolist, koolitundides rääkida elusolenditest ja pühapaikadest. Miks mitte ka ajakirjandust kaasata. Suur kurbus tuli peale selles paigas kui vaatasin inimeste käitumist.
2021. aasta talv on erakordne! Lund muudkui sajab ja sajab. Mis siis muud kui suusad alla, ei ole me ju saanud aastaid pikalt head suusailma nautida. Kuna oleme Peebuga oma kodu lähedal asuvad suusarajad mitmeid kordi läbi sõitnud, siis otsustasime minna vaatama, millised rajad mujal on. Esimesena jäi valikusse Viljandi lähedal asuv suusakeskus Holstre-Polli. Selgus, et siin on väga head ja mitmekesised suusarajad. Valikus on 1.5 km; 3 km, 5 km ja 10 km. Mina valisin kergema 5 km raja ja sõit oli täielik nauding. Pikad laskumised, nii et ei saanud arugi kui 5 km oli juba läbitud. Üks tõus oli sellel rajal natukene pingutavam ja võttis hingeldama, kuid teised tõusud olid imelihtsad. Rada läks läbi kuusemetsa ja õhulise sarapuusalu vahelt. Raja ääres olid mõnusad grillimajakesed, kus puhata. Igati tore päev ja soovitan kõigile minna suusamõnusid nautima!
Ühel jaanuarikuu laupäeval läksime Lääne-Virumaale, et vaadata sealset Porkuni mõisa, Varangu siniallikaid ja Äntu sinijärve. Selline kaunis sinine laupäev! Porkuni preilil külas. Porkuni mõisa juurde viiv sõidutee oli väga jäine ja kurviline, Pandivere kõrgustikku tõusev tee. Sõit aga tasu ennast ära. Lummavad vaated avanesid mõisahoonele ja seda ümbritsevatele järvedele. Porkuni mõis asub saarekesel keset Porkuni järvesid. Täna tegutseb endises mõisahoones erivajadustega laste internaatkool ja linnuse vahitornis paemuuseum. Järvest saab alguse Valgejõgi. Mõisa taha metsa aga on tehtud kilomeetrine energiarada. Porkuni järv on üks omapärasemaid Eestis. Nimelt on tal kombeks aeg-ajalt kuivada, nii et ainult mudane järvepõhi õhku ahmivate kaladega jääb näha. Järv on allikatoiteline ja sõltub põhjavee tasemest. Kui põhjavee tase langeb paar-kolm meetrit on järv kadunud. Järve taastumine võib võtta aega kuid. Praegu oli järv jääs ja seal oleks saanud uisutada. Järv on kuulus ka mõisas elanud Porkuni preili pärast kelle tema julm vend järve uputas. Põhjuseks armastus. Porkuni preili laulis kuulsaks luuletaja Marie Under, kelle ballaad algab ridadega: Porkuni preili/Marie Under Mis valgus sääl Porkuni tiigi pääl käib heitlevalt üles ja alla, veeroosest suvel ja talvel jääl kui põlev süda lööb valla? See valgus on Porkuni preili hing, mis vee all ei leia rahu: võib puhata tiigis küll kuub ja king, kuid neitsihing sinna ei mahu Miks peab siis see neitsi puhkama vees, kui teised puhkavad mullas? Sest et armu okaspärg otsa ees oli kanda tal juuste kullas. Ja miks seda hinge õnnetut tuul ükski ära ei puhu? – Sest järgmine Porkuni preilist jutt jäänd liikuma rahva suhu. ....www.paemuuseum.ee/porkuni-preili/ Varangu siniallikad talvelVarangu siniallikaid käsin esimest korda ilmetlemas möödunud aasta kevadel ja olin kohaselt lummatud nende ilust. See on uskumatu vaatepilt kui puudevahelt tuleb üks, teine, kolmas kirka sinise veega allikas nähtavale. Tahtsin näha, kuidas nad talvel on. Ja nad on ikka sama ilusad, ainult talvel on nendeni raske jõuda. Nõrgad sillakesed, mis üle jõe metsa suunduvale rajale viisid, olid libedad ja ähvardasid meie raskuse all kokku variseda. Paksu lume sees oli allikateni viivat teed raske leida. Õnneks oli keegi enne meid neid otsimas käinud, jäljed olid ees ja seetõttu õnnestus kaks allikat ikka üles leida. Allikate ümbruses oli aga ilves luusimas käinud. Äntu sinijärvÄntu järvestik koosneb tegelikult kolmest järvest: sinijärv, rohejärv, valgejärv. Ümber järvede kulgeb mõnus matkarada. Kuna jäime hilja peale, siis ei hakanud pikka matkarada läbima vaid tegime kiire tutvumistiiru kolme järve juurde. Järvede vesi on väga puhas ja paistab põhjani läbi. Äntu sinijärv on neist kuulsaim, see on Eesti sügavaim kirkaima veega järv. Jääauk oli sisse raiutud ja ahvatles Peepu oma veetaimestikuga. Ja ta ei pidanudki vastu. Õhtuhämaruses, kui kogu ümbrus oli mattunud sinisesse valgusesse, hüppas Peep jääauku. Selline punkt siis päevale!
Aasta algas jälle koroonapiirangutega. Siseruumides ei tohtinud tunde pidada. Kus siis loodusgiidiks õppijad kohtuvad? Kus mujal kui looduses. Sellel korral siis Harjumaa-Läänemaa piirimail asuval Valgejärve loodusrajal. Nii hea oli jälle kõiki näha. Kohe selline soojus tuli hinge ja teadmine, et oled õiges kohas.
Valgejärv on saanud oma nime valkja järvelubja järgi, mis kumab heledalt järve põhjas. Järve ümber kulgev rada läbib väga erinevaid maastikke: erinevaid metsatüüpe ja raba ning on mõnusalt vaheldusrikas. Raja äärde on kohalik Ellamaa selts paigaldanud infotahvlid, mis aitavad ümbritsevat loodust paremini mõista. Meie grupile aga olid antud konkreetsed teemad, mida siis igaüks ette kandis. Marko alustas laanemetsaga ja kuna tal on selle metsaliigiga isiklik suhe, siis oli teda väga mõnus kuulata. Minu ettekanne oli järvelubjast. Eelmisel kevadel olin käinud Varangu mõisa kandis sealseid siniallikaid imetlemas ja siis juhtusin lugema ka seal läheduses asuva kriidikarjääri kohta, kust järvelupja kaevandati. Teema hakkas huvitama ja sellepärast selle valisingi. Järvelubi hakkas settima u 10500 aastat tagasi pärast jääaega. Settib ta kaltsiumkarbonaadi rikkast veest. Lubi teeb järve vee väga läbipaistvaks, sest ei lase tekkida fosforil, mis on toiteallikaks pinnal ujuvale vetikale. Järve lupja on kasutatud ka maavarana - põllumajanduses põldude lupjamiseks, et neutraliseerida happelisi muldasid (seda eriti Lõuna-Eestis), samuti lubjavärvides (hoiab ära hallituse ja seente tekke), kunagi ka loomasööda sisse on seda segatud. Teised ettekanded oli erinevatest metsatüüpidest, turba tekkest ja turbasamblast, raba taimedest ja marjadest, putuktoidulistest taimedest jm. Väga mõnus ja informatiivne päev oli ja selgus, et nii ongi kõige parem õppida erinevaid teemasid ja neid meelde jätta. Retke lõpetasime Marko paigaldatud tipi-telgis. Kus lõkketule paistel jõime teed ja nautisime teine-teise seltskonda. Järgmisel päeval läksin oma perega samale matkarajale, et ka neile seda imeilusat mitmekseise loodusega paika näidata. |
Kategooriad
All
AutorOlen Haapsalu Kutsehariduskeskuse loodusgiidi õpilane. Avastan loodust enda jaoks ja proovin seda vahendada ka teistele nii nagu ma ise loodust tajun. |