Kuumal juulikuu päeval võtsime ette teekonna Harilaiule, et nautida sealset taimestikku ja külastada kuulsat viltust majakat - Kiipsaare majakat. Valisime minekuks laiu vasakpoolse matkaraja, et siis ring ümber poolsaare teha. Omamoodi katsumus oli 30+ kraadises kuumuses seda teed käia, kuid tasus ära, sest teiselt poolt tulles ei oleks näinud haruldast rand-ogaputke ega kohanud õitsvaid merikapsaid. Teekond kulges üle lageda välja, mida asustasid mõned madalad männid ja kadakad. Poolsaare tipus aga kasvab männimets. Rannikust mõnesaja meetri kaugusel kivistel rahudel aga elutsevad hallhülged, kelle nukraid häälitsusi aeg-ajalt kuulsime. Kuna teekond majakani oli umbes 5 kilomeetrit, siis kuumuses mööda lagedat välja kõndides, tuli vahe peal teha kosutav suplus. Ja ülimõnus oli kõik riided seljast visata ja jahutavatesse lainetesse sulpsatada. Ümberringi valitses vaikus, ühtegi inimest ei olnud näha, vaid mõni merikajakas tiirutas pea kohal. Pärast pooleteist-tunnist kõmpimist jõudsime randa, mille lähistel asus kaldus majakas. Majakas asetseb Kiipsaare nukas meres. Kunagi asus see ehitis poolsaarel, kuid meri kangutas majaka lahti ja nüüd asub see meres. Teisel pool saart on riiveeline järv - Laialepa laht, kus jahutasid ennast luigepaarid. Tagasi tulime mööda randa ja läbi metsa. Harialaiu matkaraja alguses saab laenutada jalgrattaid, mida ka paljud olid teinud, et jalavaeva vähendada. Meie eelistasime siiski jala minna, et taimestikku vaadata.
0 Comments
Saaremaa pakub ka palju käinud rändajale meelelisi naudinguid. Viidumäe, mis asub Vilsandi looduskaitsealal. Hea on ka teada, et Viidumäe on üks Saaremaa vanimaid paiku, u 10 300 aastat tagasi kerkis veest välja Lääne-Saaremaa kõrgustik, mille lagi Viidumäe on. Viidumäe kõrgeim tipp, Rauna mägi asetseb 54 m üle veepinna, tipu otsas on omakorda 23 m vaatetorn. Viidumäe uhkuseks on eri-ilmelised ja kaunid maastikud, siin on nii männimetsa kui ka allkasoid. Paik on väga rikas soontaimede ja liblikaliikide poolest. Siin pidavat elutsema kuni 600 erinevat liblikaliiki ja peamiselt kohtab neid allikasoo matkaraja ümbruses. Kohe kui matkarajale sisenesime, tulid liblikad meie ümber ja mitmed neist leidsid koha minu käe peal. Eriline tunne on olla liblikatest ümbritsetud ja nii mõnegagi neist sai mitu-sada meetrit koos jalutatud. Viidumäel elutsevad ka mitmed käpalised, nii leiab siit haruldase valge tolmpea, näiteks. Ja muidugi üliharuldase Saaremaa robirohu, kes mujal ei kasva. Metsaala katavad kõrged mastimännid. Huvitav on aga see, et kõrgete mändide vahel elutsevad väikesed tammed, moodustades omamoodi alusmetsa. Viidumäe külastuskeskusesse saab iga üks lahkesti sisse minna, võti on ukse ees, ja tutvuda Eesti ja Viidumäe loodust tutvustava näitusega. Kunagi asus nendes majades aga leeprahaigete tõbila. Sealsed arstid aga olid looduhuvilised, kellele meeldis looduses jalutada ja taimi tundma õppida. Üks sealse tõbila arst, Bernhard Saarsoo aga avastas Saaremaa robirohu.
Saaremaa. Juuli 2020.
Pärast pikka aega kestnud eriolukorda 2020.a kevadel, mil liikumine oli piiratud, tundus, puhkuse alguses, et tuleb kodust kaugemale sõita. Sõbranna kutsus Saaremaale ja nii me Peebuga juulikuu hommikul mere taha sõitsimegi. Muhu saar tervitas meid vihma sabinaga, nii et Üügu panga nautimine jäi üürikeseks. Saaremaa aga lummas päikese säras. Esimene peatuspaik oli Orisaare-leisi tee äärde jääv Rämmi tamm, hiiepuu - püha tamm. Tamm seisab vapralt sõidutee ääres ja paljud ei märkagi teda justkui. Autod kihutavad mööda. Tamme juures aga tasub peatuda, sest temast õhkub turvalisust ja ta tekitab kohe hea ja helge tunde. Tamme tüve katab siidine hiis-sammal. Saaremaal viibitud päevade jooksul käisime ka Kaali kraatri juures ja Pühatu allikat vaatamas. Kaali kraatrit olin külastanud kunagi ekskursiooni grupiga ja erilist mälestust sellest ei olnud. Nüüd aga võtsin aega, jalutasin rahulikus tempos ülemist teed pidi ümber järve ja tunnetasin selle müstilise paiga olemust. Lehtpuud, mis seda kohta ümbritsesid, pakkusid kuumal suvepäeval mõnusalt varju. Helge oli olla. Pühatu allikas (ehk Põhjatu allikas ehk Pähkla allikas - heal lapsel ikka mitu nime) oli ümbritsetud tammede ja kaskedega. Vesi oli sinakas-roheline, millest kumas läbi valget järvelupja. Tegemist Saaremaa suurema ja kuulsaima ohvri allikaga (nagu Wiki väidab). Allikas on kuulus eelkõige oma puhta vee ja imettegeva toimega. Täna varustab ta veega Pähkla vähi- ja kalakasvandust. Saaremaal olles ei saa jätta külastamata ka Sõrve säärt - maakitsus, mis ulatub otse merre. Sõrve Sääre majaka ülemiselt korruselt avaneb hingemattev vaade ümbritsevale. Edasi, mööda Sõrve poolsaart sõites, jõudsime Ohessaare lubjakivist pangale, kivisesse randa, kus külastajad on valmistanud kivitorne. Seal asus ka Ohessaare tuulik, kus pakutakse öömaja. Meie aga tegime tuuliku suvekohvikus väiksese lõuna, et siis edasi Kaugatoma pangale minna. Kaugatoma paitas silma oma maaliliste vaadetega. Juba maalikunstnik Ants Laikmaad armastas sealset loodust lõuendile kanda. Samanimeline koht on ka A. Hindi romaanis "Tuuline rand". Saaremaa reisi sisse mahtusid ka Nihatu matkarada, mis oli ääristatud erinevate käpalistega ja Koigi raba oma erilise raba teega. Koigi rabast välja tulles, leidsin metsast haruldase seene- läikvaabiku. Seene kübara oleks keegi nagu katnud põrandavärviga:) Enne Saaremaalt lahkumist käisime jalutamas Kübassaare salumetsas. Tegemist siis laialehiselise metsaga, mis on ainsana Saaremaa kagu osas, mujal sellist metsa Saaremaal ei leidu. Päike paistis peenikeste kiirtena läbi laiade puulehtede, õrnalt oli veel tunda õhus hõljumas karulaugu lõhna. Metsas pestitseb Eestis haruldane merikotkas. Ülimõnus jalutuskäik ja nauding meeltele. |
Kategooriad
All
AutorOlen Haapsalu Kutsehariduskeskuse loodusgiidi õpilane. Avastan loodust enda jaoks ja proovin seda vahendada ka teistele nii nagu ma ise loodust tajun. |