Käisin kodumetsas, Viimsis jalutamas, seekord valisime uue raja, mida mööda varem ei olnud käinud. Keset metsa, kus maapind oli vesine, kerkis meie ette järsku jämeda oksaga kuusk. Oks oli sama jäme kui tüvigi, üle meetrise ümbermõõduga. Tegemist lühterkuusega, mille kuulsaim variant asus kunagi Misso kandis, kuid on tänaseks ümber kukkunud kahjuks. Puu ümbruskonnas valitses salapärane õhkkond. Arvan, et see oli kunagi pühapaik, mis tänaseks unustatud.
0 Comments
Esimese lume aegu läksin vaatama, milline näeb välja Jõelähtme karstiala. Kevadel, märtsi lõpus käisin seal esimest korda. Siis oli maaalune jõgi jõesängis kõrgele tõusnud ja vulises rõõmsalt ja hoogsalt. Vesi oli nii kõrgel, et karstiala moodustised - paekivist puravik, näiteks veest välja ei paistnud. Aprilli keskpaigas oli aga jõgi maa alla tagasi kadunud ja jõesäng peaagu tühi. Siis paistis paekivist seen kogu oma ilus ja uhkuses. Nüüd, detsembris kui vesi juba külmunud ja rohi kolletas, nägi ümbrus jälle teistmoodi välja. Paekivist puravikku ümbritses lumevaip ja tundus nagu oleks ümberringi kõik haudvaikne, salajõe kohinat oli aga siiski kuulda.
|
Kategooriad
All
AutorOlen Haapsalu Kutsehariduskeskuse loodusgiidi õpilane. Avastan loodust enda jaoks ja proovin seda vahendada ka teistele nii nagu ma ise loodust tajun. |