Ühel jaanuarikuu laupäeval läksime Lääne-Virumaale, et vaadata sealset Porkuni mõisa, Varangu siniallikaid ja Äntu sinijärve. Selline kaunis sinine laupäev! Porkuni preilil külas. Porkuni mõisa juurde viiv sõidutee oli väga jäine ja kurviline, Pandivere kõrgustikku tõusev tee. Sõit aga tasu ennast ära. Lummavad vaated avanesid mõisahoonele ja seda ümbritsevatele järvedele. Porkuni mõis asub saarekesel keset Porkuni järvesid. Täna tegutseb endises mõisahoones erivajadustega laste internaatkool ja linnuse vahitornis paemuuseum. Järvest saab alguse Valgejõgi. Mõisa taha metsa aga on tehtud kilomeetrine energiarada. Porkuni järv on üks omapärasemaid Eestis. Nimelt on tal kombeks aeg-ajalt kuivada, nii et ainult mudane järvepõhi õhku ahmivate kaladega jääb näha. Järv on allikatoiteline ja sõltub põhjavee tasemest. Kui põhjavee tase langeb paar-kolm meetrit on järv kadunud. Järve taastumine võib võtta aega kuid. Praegu oli järv jääs ja seal oleks saanud uisutada. Järv on kuulus ka mõisas elanud Porkuni preili pärast kelle tema julm vend järve uputas. Põhjuseks armastus. Porkuni preili laulis kuulsaks luuletaja Marie Under, kelle ballaad algab ridadega: Porkuni preili/Marie Under Mis valgus sääl Porkuni tiigi pääl käib heitlevalt üles ja alla, veeroosest suvel ja talvel jääl kui põlev süda lööb valla? See valgus on Porkuni preili hing, mis vee all ei leia rahu: võib puhata tiigis küll kuub ja king, kuid neitsihing sinna ei mahu Miks peab siis see neitsi puhkama vees, kui teised puhkavad mullas? Sest et armu okaspärg otsa ees oli kanda tal juuste kullas. Ja miks seda hinge õnnetut tuul ükski ära ei puhu? – Sest järgmine Porkuni preilist jutt jäänd liikuma rahva suhu. ....www.paemuuseum.ee/porkuni-preili/ Varangu siniallikad talvelVarangu siniallikaid käsin esimest korda ilmetlemas möödunud aasta kevadel ja olin kohaselt lummatud nende ilust. See on uskumatu vaatepilt kui puudevahelt tuleb üks, teine, kolmas kirka sinise veega allikas nähtavale. Tahtsin näha, kuidas nad talvel on. Ja nad on ikka sama ilusad, ainult talvel on nendeni raske jõuda. Nõrgad sillakesed, mis üle jõe metsa suunduvale rajale viisid, olid libedad ja ähvardasid meie raskuse all kokku variseda. Paksu lume sees oli allikateni viivat teed raske leida. Õnneks oli keegi enne meid neid otsimas käinud, jäljed olid ees ja seetõttu õnnestus kaks allikat ikka üles leida. Allikate ümbruses oli aga ilves luusimas käinud. Äntu sinijärvÄntu järvestik koosneb tegelikult kolmest järvest: sinijärv, rohejärv, valgejärv. Ümber järvede kulgeb mõnus matkarada. Kuna jäime hilja peale, siis ei hakanud pikka matkarada läbima vaid tegime kiire tutvumistiiru kolme järve juurde. Järvede vesi on väga puhas ja paistab põhjani läbi. Äntu sinijärv on neist kuulsaim, see on Eesti sügavaim kirkaima veega järv. Jääauk oli sisse raiutud ja ahvatles Peepu oma veetaimestikuga. Ja ta ei pidanudki vastu. Õhtuhämaruses, kui kogu ümbrus oli mattunud sinisesse valgusesse, hüppas Peep jääauku. Selline punkt siis päevale!
0 Comments
Aasta algas jälle koroonapiirangutega. Siseruumides ei tohtinud tunde pidada. Kus siis loodusgiidiks õppijad kohtuvad? Kus mujal kui looduses. Sellel korral siis Harjumaa-Läänemaa piirimail asuval Valgejärve loodusrajal. Nii hea oli jälle kõiki näha. Kohe selline soojus tuli hinge ja teadmine, et oled õiges kohas.
Valgejärv on saanud oma nime valkja järvelubja järgi, mis kumab heledalt järve põhjas. Järve ümber kulgev rada läbib väga erinevaid maastikke: erinevaid metsatüüpe ja raba ning on mõnusalt vaheldusrikas. Raja äärde on kohalik Ellamaa selts paigaldanud infotahvlid, mis aitavad ümbritsevat loodust paremini mõista. Meie grupile aga olid antud konkreetsed teemad, mida siis igaüks ette kandis. Marko alustas laanemetsaga ja kuna tal on selle metsaliigiga isiklik suhe, siis oli teda väga mõnus kuulata. Minu ettekanne oli järvelubjast. Eelmisel kevadel olin käinud Varangu mõisa kandis sealseid siniallikaid imetlemas ja siis juhtusin lugema ka seal läheduses asuva kriidikarjääri kohta, kust järvelupja kaevandati. Teema hakkas huvitama ja sellepärast selle valisingi. Järvelubi hakkas settima u 10500 aastat tagasi pärast jääaega. Settib ta kaltsiumkarbonaadi rikkast veest. Lubi teeb järve vee väga läbipaistvaks, sest ei lase tekkida fosforil, mis on toiteallikaks pinnal ujuvale vetikale. Järve lupja on kasutatud ka maavarana - põllumajanduses põldude lupjamiseks, et neutraliseerida happelisi muldasid (seda eriti Lõuna-Eestis), samuti lubjavärvides (hoiab ära hallituse ja seente tekke), kunagi ka loomasööda sisse on seda segatud. Teised ettekanded oli erinevatest metsatüüpidest, turba tekkest ja turbasamblast, raba taimedest ja marjadest, putuktoidulistest taimedest jm. Väga mõnus ja informatiivne päev oli ja selgus, et nii ongi kõige parem õppida erinevaid teemasid ja neid meelde jätta. Retke lõpetasime Marko paigaldatud tipi-telgis. Kus lõkketule paistel jõime teed ja nautisime teine-teise seltskonda. Järgmisel päeval läksin oma perega samale matkarajale, et ka neile seda imeilusat mitmekseise loodusega paika näidata. Käisin kodumetsas, Viimsis jalutamas, seekord valisime uue raja, mida mööda varem ei olnud käinud. Keset metsa, kus maapind oli vesine, kerkis meie ette järsku jämeda oksaga kuusk. Oks oli sama jäme kui tüvigi, üle meetrise ümbermõõduga. Tegemist lühterkuusega, mille kuulsaim variant asus kunagi Misso kandis, kuid on tänaseks ümber kukkunud kahjuks. Puu ümbruskonnas valitses salapärane õhkkond. Arvan, et see oli kunagi pühapaik, mis tänaseks unustatud.
Esimese lume aegu läksin vaatama, milline näeb välja Jõelähtme karstiala. Kevadel, märtsi lõpus käisin seal esimest korda. Siis oli maaalune jõgi jõesängis kõrgele tõusnud ja vulises rõõmsalt ja hoogsalt. Vesi oli nii kõrgel, et karstiala moodustised - paekivist puravik, näiteks veest välja ei paistnud. Aprilli keskpaigas oli aga jõgi maa alla tagasi kadunud ja jõesäng peaagu tühi. Siis paistis paekivist seen kogu oma ilus ja uhkuses. Nüüd, detsembris kui vesi juba külmunud ja rohi kolletas, nägi ümbrus jälle teistmoodi välja. Paekivist puravikku ümbritses lumevaip ja tundus nagu oleks ümberringi kõik haudvaikne, salajõe kohinat oli aga siiski kuulda.
Sellel laupäeval oli jälle rõõm Ainiga rännakule minna. Seekord Kõrvemaa radadele. Lugu algas Venemäe telkimisplatsil tutvustusringiga. Iga retkel osaleja ütles enda nime ja eesnimetähega algava ennast hetkel iseloomustava sõna. See on kummaline, kuidas väljaöeldud sõna hakkab inimest mõjutama ja oma elu elama. minu sõnaks oli "mõnulemine" või "mõnus olemine". Ja nii ka sündis.
Hakkasime sammuma Jussi järvede poole. Rada, mis kulges alguses Kõrvemaa metsade vahel, viis edasi nõmmele. Nõmm avanes oma madala taimestikuga meie silmade ees. Hakkasime mööda nõmme kõndima, astudes sitkele-pehmele kanarbikule, heledatele sambliku laikudele. Varsti jõudsime mäe otsa, kus tegime joogipausi. Janu kustutatud, viskasime ennast nõmmele pikali. Ühel hetkel saabus vaikus. Siis aga hakkasid eestpoolt kostma mahedad helid. Alguses ei saanud arugi, kust nad tulid, aga kui taipasin, et see on parmupill, hakkas ka selja tagant kostma parmupilli heli, moodustades maheda harmoonia. Tekkis tunne, nagu keegi oleks õhulise teki retkelistele peale laotanud, nii et sulasime maaga ühte. Edasi viis rada järvede äärde, mis avanesid oma veerohkuses meie silmade ees. Kalda ääres oli kobras agaralt toimetanud ja mitu maha võetud puud ootas järge kopra ehitistesse paigutamiseks. Siis jõudsime järve ääres asuvale lõkkeplatsile, kus tegime väikese lõuna. Kaks vapramat retkelist kasutasid juhust ja käisid ujumas. Sooja oli vaid kaks kraadi. Neid vaadates hakkas endal seest soe. Tagasi minnes tegime veel ühe puhkepausi, kus kaks retkelist jagasid lugusid kohtumisest loomadega. Üks lugu kohtumisest metskitse emaga, kes inimese abiga päästis oma poja sohu vajumast ja teine, kohtumine hundiga, talle otsa vaatamine, tema kummalise pilgu tabamine. Need lood tekitasid tunde, et inimene on loodusega üks kui ta tajub, et on üks teiste liikide seas. Retk lõppes Kõrvemaa külastuskeskuse grillmajakeses, kus ootas lõõmav lõkketuli ja soe toit. Lõpetuseks kuulasime madalatel toonidel kumisevat šamaani trummi soolot. Mis pimedas ruumis, lõkketule paistel tekitas eriti müstilise ja sooja tunde. Aitäh selle päeva eest! Oktoobri esimesel nädalavahetusel, kui valitses soe ja pehme sügis ja ilm oli päikseline, käsin Puhtulaiul. Puhtulaid on looduskaitseala, mis asub Virtsust 2 km kaugusel, Pivarootsi suunas. Täna on tegemist poolsaarega. Veel 300 aastat tagasi oli see saar.
Puhtulaid on tuntud sealse laialehiselise metsa poolest, mis on mälestus eelmistest aegadest 5000-7000 a tagasi, kui Eestis valitses veel soe, vahemereline kliima. Siin on umbes 60 erinevat puu- ja põõsaliiki. 18. sajandil, rajas Virtsu mõisnik Carl Thure von Helwig laiule suvitusrajooni väikeste suvemajadega ja kujundas laialehiselise metsa pargiks. Lasi sisse tuua ka võõrliike, lisaks looduslikult kasvanud laialehiselistele puudele: tammed, vahtrad, saared, jalakad tõi ta sisse hobukastaneid, papleid, põõsarindesse viirpuu ja kontpuu. Rohurindes on karulauk, siumari, kuutõverohi, magusalt lõhnav kirju liilia, käpalised, rannal kasvab sinaks-rohekate lehtedega merikapsas. Söögiseeni ega erilisi marju siin ei ole. Kevadine salumets Puhtulaiul. Varakevadel tungivad möödunudaastasest paksust lehevaibast läbi sinilillede, võsaülaste, kollaste ülaste, kopsurohu õienupud. Veidi hiljem sirguvad kuutõverohud, salu-siumarjad, seljarohud ja ussilakad. Juunikuus on juba hämar metsaalune valge vaibana õitsevate karulaukude päralt. Ja õhus hõljub kerget küüslaugu lõhna. Mõisnik Carl Thure von Helwig oli suur kultuuri huviline ja ka skulptor. Ta rajas parki mitu skulptuuri, neist tuntuim Saksa luuletajale, F. Schillerile püstitatud mälestusmärk. Suvemajad hävitati I Maailmasõja aegu kui vene väed saksa vägede eest taganesid. Eesti 1. Vabariigi ajal kujundas laidu ja hoolitses selle heakorra eest Jakob Von Uexküll. Ta rajas laiule suvila, kus täna asub Maaülikooli Bioloogiajaam. Laiu vahina elas saarel 1934–39 harrastusornitoloog Alexander von Keyserlingk. Teda mäletatakse ka kui karmi käega loodusekaitsjat. Kui vaja, tulistas haavlipüssiga kalurite suunas, kes tulid pardimune varastama. Keyserlinkg loetles siin 175 linnuliiki. Mõned neist: Lumehangelind, kuldpea pöialpoiss, karvasjalgne kakune, hiiretuuletallaja, kaljukotkas, merikotkas. 1939 moodustati laiule looduskaitseala. 1950 taimestiku-loomastiku kaitseala. 1953. aastast rajati siin Eerik Kumari eestvedamisel ornitoloogiajaam. 1960. rajati linnuvaatlustorn. Puhtulaid on tähtis Arktiliste lindude kevadrände ja sügisrände jaoks. Kogenud linnuvaatlejatel on õnnestunud lugeda ligi miljon läbirändavat lindu päevas! Mõne arktilise linnuliigi – auli, tõmmu- ja mustvaera, vaatlemiseks peetakse Puhtulaidu maailma sobivaimaks paigaks. 1950-1980 Erik Kumari, Sven Onno jt viisid läbi linnuvaatlusi. Katsetused – raadiosaatjatega, rõngastati linde. 80.ndatel kaotas tähtsuse linnuvaatlus uuringutena. Puhtulaiust teisel pool asub Laelatu puisniit ja taamale jääb Pivarootsi tuulik. Pinevust tekitab Laelatu puisniidule sõit, kus tee viib läbi mere, mööda kitsast raudteetammi. Kaks autot siin teineteisest mööda ei mahuks, seega tasub vastutulijaid aegsasti märgata Eriolukorra ajal otsisin looduskauneid kohti, mida külastada ja kus ma ei olnud varem käinud. Abiks oli raamat "101 Eesti looduspaika". Lääne-Virumaal avastasin enda jaoks Neeruti mäed, Varangu siniallikad ja Emu mäe loodusõpperaja. Neeruti mägedesNeeruti mäed on pinnavormilt tegelikult Oosid. Oosid, e. vallseljakud on järsunõlvalised kruusa vallid, mis moodustunud 10 000 aastat tagasi taandunud jääliustiku sahast. Oosi lagi on vaid paarimeetri laiune ja nõlva kaldenurk võib olla 45 kraadi. Neeruti maastik on väga vaheldusrikas: oosid, lohud, järved, seljandikud. Selle kohaga on seotud ka Kalevipoja muistendid. Neeruti mäed on tuntud rahvasuus kui Kalevipoja künnivaod. Sadulamägi saanud alguse sellest, et Kalevipoeg andnud hobusele puhkust, võtnud talt sadula seljast, asetanud künnivaole ja ise heitnud põõnama. Hobust tulnud aga hundid ründama ja nende vastu võideldes kraapis ta lohud ja vaod. Neeruti mägesid on eriti hea külastada varakevadel kui puud ei ole veel lehte läinud. Siis näeb hästi maastikuvorme ja võrade vahelt peegaldub sile järvepind, kus peatub mõni pardiline. Kogu metsa-alune aga särab varakevadistest õitsejatest: kollastest ülastest, sinililledest, valgetest metsülastest, sekka mõni roosade-siniste õitega kopsurohi. Ümbrus oli täis lindude meeletut sidinat-sädinat - nagu oleks mõnda troopilisse metsa sattunud. VARANGU allikatelVarangu allikad asuvad Väike-Maarja vallas, Varangu mõisa lähedal, Wiiraldi (kus kunstnik E. Wiiralt oma noorpõlves elas) maja tagant asuva loodusraja ääres. Tegemist Varangu looduskaitsealaga. Seal asub u 30 allikat, millest kuulsaimad on ligi 25m raadiusega ja 3 m sügavusega allikalehtrid. Kevadel peegelduvad allikalehtritesse puud ja sinine taevas. Esimene allikas jääb loodusrajast eemale sõidutee lähedusse. Allikast saab alguse Preedi ehk Varangu jõg. See piirkond on rikas ka mitmete taimeliikide ja kaitsealuste orhideede poolest. Varangu mõisa lähedale jääb ka kriidikarjäär, mis asutati 1. EV ajal kahe Tallinna mehe poolt. Emu mäge avastamasKolmas peatuspaik oli sellel päeval Emu mägi, mille ümbruses on mõnusad piknikuplatsid ja millel kõrgub uhke, puidust 22 meetri kõrgune vaatetorn. Tee vaatetornini on ääristatud puujuurtest valmistatud kujukestega. Vaatetornist avaneb lummav vaade Alutaguse metsadele. Eriti väärtuslik loodusesõbrale on aga Emumäe loodusõpperada, kus iga puuliigi juures on infotahvel. Nii saab ka raagus või punga puhkemas puu ära tunda ja selgeks õppida.
Aprilli algusAprilli alguses oli Matsalu laht üle ujutatud, Penijõgi oli tõusnud kallasteni ja jõe äär kalameestega ääristatud. Kogu ümbrus oli täis äsja rändelt saabunud lindude huikeid. Kõikjal oli vilgas tegevus. Matsalu augustisAugustis valitses keskpäeval Matsalu lahel vaikus. Penijõe sängis voolas veel ainult väike nireke. Kogu ümbrus oli mattunud rohelusse ja Penijõe vaatetorni ümbritsevad lehtpuud varjasid vaatevälja Matsalu lahele. Kõik oli roheline ja vett peaagu ei paistnudki.
|
Kategooriad
All
AutorOlen Haapsalu Kutsehariduskeskuse loodusgiidi õpilane. Avastan loodust enda jaoks ja proovin seda vahendada ka teistele nii nagu ma ise loodust tajun. |