Laupäeval oli rõõm minna Ainiga täiskuu retkele. Lugu algas Paluküla Hiiemäelt, mis tervitas oma talvises ilus. Teadjamad rääkisid, et praegune kuu paistab meile kogu aasta valgeima kuuna. Täiskuu on hea aeg endasse süüvida ja avar loodus pakub selleks suurepärase võimaluse. Alustuseks palus Ain, et ütleksime oma mõtte, mida loodus meile tähendab. Mulle tulid kohe maastikud meelde. Minu jaoks tähendavad erinevad loodusmaastikud avarust, lasevad hingata, pakuvad mõõtmatut silmailu. Raba on üks nendest. Siin ei ole kõrgeid puid ega mägesid, mis vaatevälja varjaks.
Hiiemäel algus tehtud, läksime edasi raba poole. Tee viis üle lagendiku. Mööda teed kõndides oli kuulda vaid meie jalgade rütmiline astumiskõla. Lagendikul pöörasime näo päikese poole ja lasime sellel oma põski paitada. Eemalt oli kuulda kanakulli hüüdu. Edasi läksime metsa. Ain juhtis tähelepanu, kuidas suundume ühest ruumist teise, ühelt maastikult teise. Päris huvitav tunne oli ületada lagendiku piir ja astuda metsa, kõrgete kuuskede vahele, kus päike vaid kiirtena läbi tungib. Metsapiiriks aga oli veesoon, mida ületades jõudsime rabasse. Rabas tervitas sookailu lõhn ja kidurad, mitmesaja aastased männid. Ja siis hakkas päike loojuma, kullates kogu taeva üle, teisel pool aga tõusis samal ajal kuu. Kummaline tunne on näha kuidas päevast saab öö, kuidas päike läheb looja ja annab oma võimu kuule. Liikusime edasi järve poole ja vaatepilt oli lummav - valge kuu heitis oma peegelpildi üle järve. Nautisime kuupeegeldust järvekaldal otse "esireas". Tagasi läksime juba pimedas, kuukiir valgustamas meie teed. Lõpetuseks tegime lõkke ja nautisime müstilist šamaanitrummi põrinat kuuvalgel ja tulepaistel. Oli vägev elamus. Tagasisõites hakkas laia lund sadama, veel hoiab talv oma võimu.
0 Comments
Laupäeva hommikul läksime Peebuga matkale Loosalu rabasse. Kogunesime Palumäe jalamil, kus saime kokku matkajuht Aini ja teiste rännakukaaslastega. Kümmekond oli meid. Alustuseks läksime Hiiemäele, kus toimunud tutvusmisringis ütles iga üks enda nime ja kuidas ta ennast tunneb. Tunne oli hea, olin üllatavalt värske, vaatamata varahommikusele, kl 7.00 väljasõidule kodust, Viimsist. Ka teised tundsid end erksana ja hästi.
Tutvustusring tehtud, hakkasime minema. Mööda kastepärlites sillerdavat aasa, kus lasime päikesel ennast mõni minut turgutada. Siis suundusime metsa ja sahistasime vahtralehtedes. Ain tegi metsas peatuse ja rääkis, kuidas iga inimene tajub loodust erineval viisil: kes vaatab metsa majanduslikust aspektist; kes kui hingele pakkuvat ilu; kes lähtub teaduslikust aspektist ja otsib nimesid igale kohatud taimele, putukale, linnule; kes tuleb loodusesse iseendaga olema ja ise-ennast tunnetama. Viimane oli ka meie tänane eesmärk - lihtsalt kulgeda looduses ja tunnetada ennast, oma kergelt külmavõitu käsi, oma sooje varbaid, oma keha, mis on valmis pikemaks rännakuks. Avada meeled, unustada argimõtted ja olla kohal hetkes. Edasi tuli kastega kaetud laudtee, mis oli kergelt libe. Laudtee viis rabasse - tulid sookailud ja küüvitsad, kanarbik, purpurpunane turbasammal. Siis aga astusime laudteelt maha ja hakkasime mööda mättaid minema, et jõuda suurima rabajärveni, Loosalu järveni. Tunda otse saabaste all õrna-sitket rabataimestikku oli jällegi uus kogemus. Kuigi päris pingutav oli liikuda räätsadeta mööda öötsuvat maapinda ja loovida hälvestest mööda. Võttis ikka hingeldama. Siis aga tulid kaunid vaated - vett täis laukad, mida ümbritses tihe taimestik. Ühel hetkel tuli ette laiem lauka koht, kust pidime ringiga mööda minema. Ette jäi kraav. Hüppasin üle kraavi ja kui järjekordse lauka äärde jõudsin, tegi Ain ettepaneku teha pikniku paus. Peep oli taha poole jäänud, koos mõne teise rändajaga. Äkki kuulsin sulpsatust ja hüüet. Peep oli kukkunud rabakraavi puusani sisse. Püksid ja jalanõud läbimärjad. Kuna väljas oli ainult mõni kraad sooja, hakkas keha kiiresti maha jahtuma ja tal tekkis paanika. Tahtis kiiresti parklasse tagasi minna. Asi selles, et keegi oli ühe pehkinud puu pannud sillaks üle kraavi ja Peep otsustas selle peale astudes kraavi ületada. Puu aga oli nii pehkinud ja murdus kohe kui ta peale astus ja nii ta ka kraavi lendas. Ain andis suuna kätte ja hakkasime astuma. Alustuseks proovisime mööda rabamättaid jõuda laudteeni. Jõudnud laudteeni, läks edasi juba kiiresti. Mööda laudteed tagasi, läbi raba ja metsa, siis mööda metsarada parklasse. Pärast nautisime pikniku Hiiemäel. Koju sõitsime Vahastu Suurekivi-Kuimetsa-Kose-Kehra-Jägala tee kaudu, vältisime kiirteed. Kokkuvõttes oli väga, väga mõnus päev. Tahaks uuesti minna. Septembris käisime kursuseklaaslase Markoga Linnurabas päikesetõusu vaatamas. Karge hommik. Startisin kodust kl 4.30, et jõuda rabsse vahetult enne päikesetõusu. Sõitsime Marko kastiauto kastis päris raba äärde. Marko käskis meil hästi tasa olla, et võimalusel põdraisandat raba ääres näha.
Imeline kogemus on panna räätsad jalga ja sammuda mööda rabamättaid, tunda maapinda õõtsumas ja lirtsumas jalgade all. Tunda levimas magus-mõrkjat sookailu lõhna, maitsta hapukaid-mahlaseid, jänu-kustutavaid jõhvikaid. Näha päikest tõusmas laugaste kohal ja maalimas must-valge maailma värviliseks. Tunnetada looduse ehedust. Hingata puhast õhku ja tunda, et elad, oled olemas. Päriselt. Ei mäletagi, millal seda eheduse tunnet viimati tundsin. |
Kategooriad
All
AutorOlen Haapsalu Kutsehariduskeskuse loodusgiidi õpilane. Avastan loodust enda jaoks ja proovin seda vahendada ka teistele nii nagu ma ise loodust tajun. |