Laupäeval oli rõõm minna Ainiga täiskuu retkele. Lugu algas Paluküla Hiiemäelt, mis tervitas oma talvises ilus. Teadjamad rääkisid, et praegune kuu paistab meile kogu aasta valgeima kuuna. Täiskuu on hea aeg endasse süüvida ja avar loodus pakub selleks suurepärase võimaluse. Alustuseks palus Ain, et ütleksime oma mõtte, mida loodus meile tähendab. Mulle tulid kohe maastikud meelde. Minu jaoks tähendavad erinevad loodusmaastikud avarust, lasevad hingata, pakuvad mõõtmatut silmailu. Raba on üks nendest. Siin ei ole kõrgeid puid ega mägesid, mis vaatevälja varjaks.
Hiiemäel algus tehtud, läksime edasi raba poole. Tee viis üle lagendiku. Mööda teed kõndides oli kuulda vaid meie jalgade rütmiline astumiskõla. Lagendikul pöörasime näo päikese poole ja lasime sellel oma põski paitada. Eemalt oli kuulda kanakulli hüüdu. Edasi läksime metsa. Ain juhtis tähelepanu, kuidas suundume ühest ruumist teise, ühelt maastikult teise. Päris huvitav tunne oli ületada lagendiku piir ja astuda metsa, kõrgete kuuskede vahele, kus päike vaid kiirtena läbi tungib. Metsapiiriks aga oli veesoon, mida ületades jõudsime rabasse. Rabas tervitas sookailu lõhn ja kidurad, mitmesaja aastased männid. Ja siis hakkas päike loojuma, kullates kogu taeva üle, teisel pool aga tõusis samal ajal kuu. Kummaline tunne on näha kuidas päevast saab öö, kuidas päike läheb looja ja annab oma võimu kuule. Liikusime edasi järve poole ja vaatepilt oli lummav - valge kuu heitis oma peegelpildi üle järve. Nautisime kuupeegeldust järvekaldal otse "esireas". Tagasi läksime juba pimedas, kuukiir valgustamas meie teed. Lõpetuseks tegime lõkke ja nautisime müstilist šamaanitrummi põrinat kuuvalgel ja tulepaistel. Oli vägev elamus. Tagasisõites hakkas laia lund sadama, veel hoiab talv oma võimu.
0 Comments
Leave a Reply. |
Kategooriad
All
AutorOlen Haapsalu Kutsehariduskeskuse loodusgiidi õpilane. Avastan loodust enda jaoks ja proovin seda vahendada ka teistele nii nagu ma ise loodust tajun. |