Laupäeva hommikul läksime Peebuga matkale Loosalu rabasse. Kogunesime Palumäe jalamil, kus saime kokku matkajuht Aini ja teiste rännakukaaslastega. Kümmekond oli meid. Alustuseks läksime Hiiemäele, kus toimunud tutvusmisringis ütles iga üks enda nime ja kuidas ta ennast tunneb. Tunne oli hea, olin üllatavalt värske, vaatamata varahommikusele, kl 7.00 väljasõidule kodust, Viimsist. Ka teised tundsid end erksana ja hästi.
Tutvustusring tehtud, hakkasime minema. Mööda kastepärlites sillerdavat aasa, kus lasime päikesel ennast mõni minut turgutada. Siis suundusime metsa ja sahistasime vahtralehtedes. Ain tegi metsas peatuse ja rääkis, kuidas iga inimene tajub loodust erineval viisil: kes vaatab metsa majanduslikust aspektist; kes kui hingele pakkuvat ilu; kes lähtub teaduslikust aspektist ja otsib nimesid igale kohatud taimele, putukale, linnule; kes tuleb loodusesse iseendaga olema ja ise-ennast tunnetama. Viimane oli ka meie tänane eesmärk - lihtsalt kulgeda looduses ja tunnetada ennast, oma kergelt külmavõitu käsi, oma sooje varbaid, oma keha, mis on valmis pikemaks rännakuks. Avada meeled, unustada argimõtted ja olla kohal hetkes. Edasi tuli kastega kaetud laudtee, mis oli kergelt libe. Laudtee viis rabasse - tulid sookailud ja küüvitsad, kanarbik, purpurpunane turbasammal. Siis aga astusime laudteelt maha ja hakkasime mööda mättaid minema, et jõuda suurima rabajärveni, Loosalu järveni. Tunda otse saabaste all õrna-sitket rabataimestikku oli jällegi uus kogemus. Kuigi päris pingutav oli liikuda räätsadeta mööda öötsuvat maapinda ja loovida hälvestest mööda. Võttis ikka hingeldama. Siis aga tulid kaunid vaated - vett täis laukad, mida ümbritses tihe taimestik. Ühel hetkel tuli ette laiem lauka koht, kust pidime ringiga mööda minema. Ette jäi kraav. Hüppasin üle kraavi ja kui järjekordse lauka äärde jõudsin, tegi Ain ettepaneku teha pikniku paus. Peep oli taha poole jäänud, koos mõne teise rändajaga. Äkki kuulsin sulpsatust ja hüüet. Peep oli kukkunud rabakraavi puusani sisse. Püksid ja jalanõud läbimärjad. Kuna väljas oli ainult mõni kraad sooja, hakkas keha kiiresti maha jahtuma ja tal tekkis paanika. Tahtis kiiresti parklasse tagasi minna. Asi selles, et keegi oli ühe pehkinud puu pannud sillaks üle kraavi ja Peep otsustas selle peale astudes kraavi ületada. Puu aga oli nii pehkinud ja murdus kohe kui ta peale astus ja nii ta ka kraavi lendas. Ain andis suuna kätte ja hakkasime astuma. Alustuseks proovisime mööda rabamättaid jõuda laudteeni. Jõudnud laudteeni, läks edasi juba kiiresti. Mööda laudteed tagasi, läbi raba ja metsa, siis mööda metsarada parklasse. Pärast nautisime pikniku Hiiemäel. Koju sõitsime Vahastu Suurekivi-Kuimetsa-Kose-Kehra-Jägala tee kaudu, vältisime kiirteed. Kokkuvõttes oli väga, väga mõnus päev. Tahaks uuesti minna.
0 Comments
Oktoobri esimesel nädalavahetusel, kui valitses soe ja pehme sügis ja ilm oli päikseline, käsin Puhtulaiul. Puhtulaid on looduskaitseala, mis asub Virtsust 2 km kaugusel, Pivarootsi suunas. Täna on tegemist poolsaarega. Veel 300 aastat tagasi oli see saar.
Puhtulaid on tuntud sealse laialehiselise metsa poolest, mis on mälestus eelmistest aegadest 5000-7000 a tagasi, kui Eestis valitses veel soe, vahemereline kliima. Siin on umbes 60 erinevat puu- ja põõsaliiki. 18. sajandil, rajas Virtsu mõisnik Carl Thure von Helwig laiule suvitusrajooni väikeste suvemajadega ja kujundas laialehiselise metsa pargiks. Lasi sisse tuua ka võõrliike, lisaks looduslikult kasvanud laialehiselistele puudele: tammed, vahtrad, saared, jalakad tõi ta sisse hobukastaneid, papleid, põõsarindesse viirpuu ja kontpuu. Rohurindes on karulauk, siumari, kuutõverohi, magusalt lõhnav kirju liilia, käpalised, rannal kasvab sinaks-rohekate lehtedega merikapsas. Söögiseeni ega erilisi marju siin ei ole. Kevadine salumets Puhtulaiul. Varakevadel tungivad möödunudaastasest paksust lehevaibast läbi sinilillede, võsaülaste, kollaste ülaste, kopsurohu õienupud. Veidi hiljem sirguvad kuutõverohud, salu-siumarjad, seljarohud ja ussilakad. Juunikuus on juba hämar metsaalune valge vaibana õitsevate karulaukude päralt. Ja õhus hõljub kerget küüslaugu lõhna. Mõisnik Carl Thure von Helwig oli suur kultuuri huviline ja ka skulptor. Ta rajas parki mitu skulptuuri, neist tuntuim Saksa luuletajale, F. Schillerile püstitatud mälestusmärk. Suvemajad hävitati I Maailmasõja aegu kui vene väed saksa vägede eest taganesid. Eesti 1. Vabariigi ajal kujundas laidu ja hoolitses selle heakorra eest Jakob Von Uexküll. Ta rajas laiule suvila, kus täna asub Maaülikooli Bioloogiajaam. Laiu vahina elas saarel 1934–39 harrastusornitoloog Alexander von Keyserlingk. Teda mäletatakse ka kui karmi käega loodusekaitsjat. Kui vaja, tulistas haavlipüssiga kalurite suunas, kes tulid pardimune varastama. Keyserlinkg loetles siin 175 linnuliiki. Mõned neist: Lumehangelind, kuldpea pöialpoiss, karvasjalgne kakune, hiiretuuletallaja, kaljukotkas, merikotkas. 1939 moodustati laiule looduskaitseala. 1950 taimestiku-loomastiku kaitseala. 1953. aastast rajati siin Eerik Kumari eestvedamisel ornitoloogiajaam. 1960. rajati linnuvaatlustorn. Puhtulaid on tähtis Arktiliste lindude kevadrände ja sügisrände jaoks. Kogenud linnuvaatlejatel on õnnestunud lugeda ligi miljon läbirändavat lindu päevas! Mõne arktilise linnuliigi – auli, tõmmu- ja mustvaera, vaatlemiseks peetakse Puhtulaidu maailma sobivaimaks paigaks. 1950-1980 Erik Kumari, Sven Onno jt viisid läbi linnuvaatlusi. Katsetused – raadiosaatjatega, rõngastati linde. 80.ndatel kaotas tähtsuse linnuvaatlus uuringutena. Puhtulaiust teisel pool asub Laelatu puisniit ja taamale jääb Pivarootsi tuulik. Pinevust tekitab Laelatu puisniidule sõit, kus tee viib läbi mere, mööda kitsast raudteetammi. Kaks autot siin teineteisest mööda ei mahuks, seega tasub vastutulijaid aegsasti märgata Oktoobri alguses käisin Puise ninas ja ööbisin Nina talu poolt peetavas majutusasutuses - endises linnuvaatlustornis. Ülemisel korrusel on magamiskohad. Alumisel korrusel on saun ja elutuba. Sügisõhtutel on maja ümbrus kottpime. Kaugelt, üle mere paistavad pimeduses Virtsu tuulikute tuled. Hommikul aga päikese tõusu aegu saab otse voodist minna rõdule ja hakata linde jälgima. Eriti hea aeg seal ööbimiseks on lindude rände paiku, kas kevadel või sügisel. Puise nina ümbrusest on loetud kokku üle 170 linnuliigi. Siin peatuvad-pesitsevad nii mere- kui ka metsalinnud.
|
Kategooriad
All
AutorOlen Haapsalu Kutsehariduskeskuse loodusgiidi õpilane. Avastan loodust enda jaoks ja proovin seda vahendada ka teistele nii nagu ma ise loodust tajun. |