Käisime vaatamas kuulsaid Saula siniallikaid. Kuulsaid, sest viimasel ajal käib seda looduseimet nautimas lakkamatu rahvavool, asuvad allikad ju Tallinna lähedal. Jah, ka sellel päeval oli parkla autosid täis. Siniallikateni viiv rada lookles läbi metsa ja oli ääristatud võimsate, jämeda tüveliste puudega, kaskede ja mändidega. Hetkeks tuligi tunne, et lähed pühapaika. Allikaid on mitu ja kõik nad on kirka veega. Esimene allikas on südamekujuline. Inimesed olid puude okste külge sidunud soovipaelu, nagu meie esivanemad kui nad pühaika tulid ja allikahaldjalt abi ja õnne palusid. Täna aga kahjuks paljud külastajad ei tea või ei taju, et tegemist on pühapaigaga, kus räägitakse tasasel häälel ja kõnnitakse mõtiskledes. Paljud elasid ennast vabas looduses välja, karjudes täiest kõrist, mõned murdsid puudelt kuivanud jämedaid oksi, et nendega puutüvesid taguda ja kuulda kuidas need talvepakases vastu kaiguvad. Üks poiss suutis endale meisterdada lumest ja puuokstest automaatpüssi ja sellega allikasse tulistada (mängult muidugi). See pani mind mõtlema, kuidas kaitsta selliseid kohti. Arvan, et tuleb alustada koolist, koolitundides rääkida elusolenditest ja pühapaikadest. Miks mitte ka ajakirjandust kaasata. Suur kurbus tuli peale selles paigas kui vaatasin inimeste käitumist.
0 Comments
2021. aasta talv on erakordne! Lund muudkui sajab ja sajab. Mis siis muud kui suusad alla, ei ole me ju saanud aastaid pikalt head suusailma nautida. Kuna oleme Peebuga oma kodu lähedal asuvad suusarajad mitmeid kordi läbi sõitnud, siis otsustasime minna vaatama, millised rajad mujal on. Esimesena jäi valikusse Viljandi lähedal asuv suusakeskus Holstre-Polli. Selgus, et siin on väga head ja mitmekesised suusarajad. Valikus on 1.5 km; 3 km, 5 km ja 10 km. Mina valisin kergema 5 km raja ja sõit oli täielik nauding. Pikad laskumised, nii et ei saanud arugi kui 5 km oli juba läbitud. Üks tõus oli sellel rajal natukene pingutavam ja võttis hingeldama, kuid teised tõusud olid imelihtsad. Rada läks läbi kuusemetsa ja õhulise sarapuusalu vahelt. Raja ääres olid mõnusad grillimajakesed, kus puhata. Igati tore päev ja soovitan kõigile minna suusamõnusid nautima!
Ühel jaanuarikuu laupäeval läksime Lääne-Virumaale, et vaadata sealset Porkuni mõisa, Varangu siniallikaid ja Äntu sinijärve. Selline kaunis sinine laupäev! Porkuni preilil külas. Porkuni mõisa juurde viiv sõidutee oli väga jäine ja kurviline, Pandivere kõrgustikku tõusev tee. Sõit aga tasu ennast ära. Lummavad vaated avanesid mõisahoonele ja seda ümbritsevatele järvedele. Porkuni mõis asub saarekesel keset Porkuni järvesid. Täna tegutseb endises mõisahoones erivajadustega laste internaatkool ja linnuse vahitornis paemuuseum. Järvest saab alguse Valgejõgi. Mõisa taha metsa aga on tehtud kilomeetrine energiarada. Porkuni järv on üks omapärasemaid Eestis. Nimelt on tal kombeks aeg-ajalt kuivada, nii et ainult mudane järvepõhi õhku ahmivate kaladega jääb näha. Järv on allikatoiteline ja sõltub põhjavee tasemest. Kui põhjavee tase langeb paar-kolm meetrit on järv kadunud. Järve taastumine võib võtta aega kuid. Praegu oli järv jääs ja seal oleks saanud uisutada. Järv on kuulus ka mõisas elanud Porkuni preili pärast kelle tema julm vend järve uputas. Põhjuseks armastus. Porkuni preili laulis kuulsaks luuletaja Marie Under, kelle ballaad algab ridadega: Porkuni preili/Marie Under Mis valgus sääl Porkuni tiigi pääl käib heitlevalt üles ja alla, veeroosest suvel ja talvel jääl kui põlev süda lööb valla? See valgus on Porkuni preili hing, mis vee all ei leia rahu: võib puhata tiigis küll kuub ja king, kuid neitsihing sinna ei mahu Miks peab siis see neitsi puhkama vees, kui teised puhkavad mullas? Sest et armu okaspärg otsa ees oli kanda tal juuste kullas. Ja miks seda hinge õnnetut tuul ükski ära ei puhu? – Sest järgmine Porkuni preilist jutt jäänd liikuma rahva suhu. ....www.paemuuseum.ee/porkuni-preili/ Varangu siniallikad talvelVarangu siniallikaid käsin esimest korda ilmetlemas möödunud aasta kevadel ja olin kohaselt lummatud nende ilust. See on uskumatu vaatepilt kui puudevahelt tuleb üks, teine, kolmas kirka sinise veega allikas nähtavale. Tahtsin näha, kuidas nad talvel on. Ja nad on ikka sama ilusad, ainult talvel on nendeni raske jõuda. Nõrgad sillakesed, mis üle jõe metsa suunduvale rajale viisid, olid libedad ja ähvardasid meie raskuse all kokku variseda. Paksu lume sees oli allikateni viivat teed raske leida. Õnneks oli keegi enne meid neid otsimas käinud, jäljed olid ees ja seetõttu õnnestus kaks allikat ikka üles leida. Allikate ümbruses oli aga ilves luusimas käinud. Äntu sinijärvÄntu järvestik koosneb tegelikult kolmest järvest: sinijärv, rohejärv, valgejärv. Ümber järvede kulgeb mõnus matkarada. Kuna jäime hilja peale, siis ei hakanud pikka matkarada läbima vaid tegime kiire tutvumistiiru kolme järve juurde. Järvede vesi on väga puhas ja paistab põhjani läbi. Äntu sinijärv on neist kuulsaim, see on Eesti sügavaim kirkaima veega järv. Jääauk oli sisse raiutud ja ahvatles Peepu oma veetaimestikuga. Ja ta ei pidanudki vastu. Õhtuhämaruses, kui kogu ümbrus oli mattunud sinisesse valgusesse, hüppas Peep jääauku. Selline punkt siis päevale!
Aasta algas jälle koroonapiirangutega. Siseruumides ei tohtinud tunde pidada. Kus siis loodusgiidiks õppijad kohtuvad? Kus mujal kui looduses. Sellel korral siis Harjumaa-Läänemaa piirimail asuval Valgejärve loodusrajal. Nii hea oli jälle kõiki näha. Kohe selline soojus tuli hinge ja teadmine, et oled õiges kohas.
Valgejärv on saanud oma nime valkja järvelubja järgi, mis kumab heledalt järve põhjas. Järve ümber kulgev rada läbib väga erinevaid maastikke: erinevaid metsatüüpe ja raba ning on mõnusalt vaheldusrikas. Raja äärde on kohalik Ellamaa selts paigaldanud infotahvlid, mis aitavad ümbritsevat loodust paremini mõista. Meie grupile aga olid antud konkreetsed teemad, mida siis igaüks ette kandis. Marko alustas laanemetsaga ja kuna tal on selle metsaliigiga isiklik suhe, siis oli teda väga mõnus kuulata. Minu ettekanne oli järvelubjast. Eelmisel kevadel olin käinud Varangu mõisa kandis sealseid siniallikaid imetlemas ja siis juhtusin lugema ka seal läheduses asuva kriidikarjääri kohta, kust järvelupja kaevandati. Teema hakkas huvitama ja sellepärast selle valisingi. Järvelubi hakkas settima u 10500 aastat tagasi pärast jääaega. Settib ta kaltsiumkarbonaadi rikkast veest. Lubi teeb järve vee väga läbipaistvaks, sest ei lase tekkida fosforil, mis on toiteallikaks pinnal ujuvale vetikale. Järve lupja on kasutatud ka maavarana - põllumajanduses põldude lupjamiseks, et neutraliseerida happelisi muldasid (seda eriti Lõuna-Eestis), samuti lubjavärvides (hoiab ära hallituse ja seente tekke), kunagi ka loomasööda sisse on seda segatud. Teised ettekanded oli erinevatest metsatüüpidest, turba tekkest ja turbasamblast, raba taimedest ja marjadest, putuktoidulistest taimedest jm. Väga mõnus ja informatiivne päev oli ja selgus, et nii ongi kõige parem õppida erinevaid teemasid ja neid meelde jätta. Retke lõpetasime Marko paigaldatud tipi-telgis. Kus lõkketule paistel jõime teed ja nautisime teine-teise seltskonda. Järgmisel päeval läksin oma perega samale matkarajale, et ka neile seda imeilusat mitmekseise loodusega paika näidata. |
Kategooriad
All
AutorOlen Haapsalu Kutsehariduskeskuse loodusgiidi õpilane. Avastan loodust enda jaoks ja proovin seda vahendada ka teistele nii nagu ma ise loodust tajun. |