Käisime vaatamas kuulsaid Saula siniallikaid. Kuulsaid, sest viimasel ajal käib seda looduseimet nautimas lakkamatu rahvavool, asuvad allikad ju Tallinna lähedal. Jah, ka sellel päeval oli parkla autosid täis. Siniallikateni viiv rada lookles läbi metsa ja oli ääristatud võimsate, jämeda tüveliste puudega, kaskede ja mändidega. Hetkeks tuligi tunne, et lähed pühapaika. Allikaid on mitu ja kõik nad on kirka veega. Esimene allikas on südamekujuline. Inimesed olid puude okste külge sidunud soovipaelu, nagu meie esivanemad kui nad pühaika tulid ja allikahaldjalt abi ja õnne palusid. Täna aga kahjuks paljud külastajad ei tea või ei taju, et tegemist on pühapaigaga, kus räägitakse tasasel häälel ja kõnnitakse mõtiskledes. Paljud elasid ennast vabas looduses välja, karjudes täiest kõrist, mõned murdsid puudelt kuivanud jämedaid oksi, et nendega puutüvesid taguda ja kuulda kuidas need talvepakases vastu kaiguvad. Üks poiss suutis endale meisterdada lumest ja puuokstest automaatpüssi ja sellega allikasse tulistada (mängult muidugi). See pani mind mõtlema, kuidas kaitsta selliseid kohti. Arvan, et tuleb alustada koolist, koolitundides rääkida elusolenditest ja pühapaikadest. Miks mitte ka ajakirjandust kaasata. Suur kurbus tuli peale selles paigas kui vaatasin inimeste käitumist.
0 Comments
Leave a Reply. |
Kategooriad
All
AutorOlen Haapsalu Kutsehariduskeskuse loodusgiidi õpilane. Avastan loodust enda jaoks ja proovin seda vahendada ka teistele nii nagu ma ise loodust tajun. |