Käisin kodumetsas, Viimsis jalutamas, seekord valisime uue raja, mida mööda varem ei olnud käinud. Keset metsa, kus maapind oli vesine, kerkis meie ette järsku jämeda oksaga kuusk. Oks oli sama jäme kui tüvigi, üle meetrise ümbermõõduga. Tegemist lühterkuusega, mille kuulsaim variant asus kunagi Misso kandis, kuid on tänaseks ümber kukkunud kahjuks. Puu ümbruskonnas valitses salapärane õhkkond. Arvan, et see oli kunagi pühapaik, mis tänaseks unustatud.
0 Comments
Esimese lume aegu läksin vaatama, milline näeb välja Jõelähtme karstiala. Kevadel, märtsi lõpus käisin seal esimest korda. Siis oli maaalune jõgi jõesängis kõrgele tõusnud ja vulises rõõmsalt ja hoogsalt. Vesi oli nii kõrgel, et karstiala moodustised - paekivist puravik, näiteks veest välja ei paistnud. Aprilli keskpaigas oli aga jõgi maa alla tagasi kadunud ja jõesäng peaagu tühi. Siis paistis paekivist seen kogu oma ilus ja uhkuses. Nüüd, detsembris kui vesi juba külmunud ja rohi kolletas, nägi ümbrus jälle teistmoodi välja. Paekivist puravikku ümbritses lumevaip ja tundus nagu oleks ümberringi kõik haudvaikne, salajõe kohinat oli aga siiski kuulda.
Sellel laupäeval oli jälle rõõm Ainiga rännakule minna. Seekord Kõrvemaa radadele. Lugu algas Venemäe telkimisplatsil tutvustusringiga. Iga retkel osaleja ütles enda nime ja eesnimetähega algava ennast hetkel iseloomustava sõna. See on kummaline, kuidas väljaöeldud sõna hakkab inimest mõjutama ja oma elu elama. minu sõnaks oli "mõnulemine" või "mõnus olemine". Ja nii ka sündis.
Hakkasime sammuma Jussi järvede poole. Rada, mis kulges alguses Kõrvemaa metsade vahel, viis edasi nõmmele. Nõmm avanes oma madala taimestikuga meie silmade ees. Hakkasime mööda nõmme kõndima, astudes sitkele-pehmele kanarbikule, heledatele sambliku laikudele. Varsti jõudsime mäe otsa, kus tegime joogipausi. Janu kustutatud, viskasime ennast nõmmele pikali. Ühel hetkel saabus vaikus. Siis aga hakkasid eestpoolt kostma mahedad helid. Alguses ei saanud arugi, kust nad tulid, aga kui taipasin, et see on parmupill, hakkas ka selja tagant kostma parmupilli heli, moodustades maheda harmoonia. Tekkis tunne, nagu keegi oleks õhulise teki retkelistele peale laotanud, nii et sulasime maaga ühte. Edasi viis rada järvede äärde, mis avanesid oma veerohkuses meie silmade ees. Kalda ääres oli kobras agaralt toimetanud ja mitu maha võetud puud ootas järge kopra ehitistesse paigutamiseks. Siis jõudsime järve ääres asuvale lõkkeplatsile, kus tegime väikese lõuna. Kaks vapramat retkelist kasutasid juhust ja käisid ujumas. Sooja oli vaid kaks kraadi. Neid vaadates hakkas endal seest soe. Tagasi minnes tegime veel ühe puhkepausi, kus kaks retkelist jagasid lugusid kohtumisest loomadega. Üks lugu kohtumisest metskitse emaga, kes inimese abiga päästis oma poja sohu vajumast ja teine, kohtumine hundiga, talle otsa vaatamine, tema kummalise pilgu tabamine. Need lood tekitasid tunde, et inimene on loodusega üks kui ta tajub, et on üks teiste liikide seas. Retk lõppes Kõrvemaa külastuskeskuse grillmajakeses, kus ootas lõõmav lõkketuli ja soe toit. Lõpetuseks kuulasime madalatel toonidel kumisevat šamaani trummi soolot. Mis pimedas ruumis, lõkketule paistel tekitas eriti müstilise ja sooja tunde. Aitäh selle päeva eest! Laupäeva hommikul läksime Peebuga matkale Loosalu rabasse. Kogunesime Palumäe jalamil, kus saime kokku matkajuht Aini ja teiste rännakukaaslastega. Kümmekond oli meid. Alustuseks läksime Hiiemäele, kus toimunud tutvusmisringis ütles iga üks enda nime ja kuidas ta ennast tunneb. Tunne oli hea, olin üllatavalt värske, vaatamata varahommikusele, kl 7.00 väljasõidule kodust, Viimsist. Ka teised tundsid end erksana ja hästi.
Tutvustusring tehtud, hakkasime minema. Mööda kastepärlites sillerdavat aasa, kus lasime päikesel ennast mõni minut turgutada. Siis suundusime metsa ja sahistasime vahtralehtedes. Ain tegi metsas peatuse ja rääkis, kuidas iga inimene tajub loodust erineval viisil: kes vaatab metsa majanduslikust aspektist; kes kui hingele pakkuvat ilu; kes lähtub teaduslikust aspektist ja otsib nimesid igale kohatud taimele, putukale, linnule; kes tuleb loodusesse iseendaga olema ja ise-ennast tunnetama. Viimane oli ka meie tänane eesmärk - lihtsalt kulgeda looduses ja tunnetada ennast, oma kergelt külmavõitu käsi, oma sooje varbaid, oma keha, mis on valmis pikemaks rännakuks. Avada meeled, unustada argimõtted ja olla kohal hetkes. Edasi tuli kastega kaetud laudtee, mis oli kergelt libe. Laudtee viis rabasse - tulid sookailud ja küüvitsad, kanarbik, purpurpunane turbasammal. Siis aga astusime laudteelt maha ja hakkasime mööda mättaid minema, et jõuda suurima rabajärveni, Loosalu järveni. Tunda otse saabaste all õrna-sitket rabataimestikku oli jällegi uus kogemus. Kuigi päris pingutav oli liikuda räätsadeta mööda öötsuvat maapinda ja loovida hälvestest mööda. Võttis ikka hingeldama. Siis aga tulid kaunid vaated - vett täis laukad, mida ümbritses tihe taimestik. Ühel hetkel tuli ette laiem lauka koht, kust pidime ringiga mööda minema. Ette jäi kraav. Hüppasin üle kraavi ja kui järjekordse lauka äärde jõudsin, tegi Ain ettepaneku teha pikniku paus. Peep oli taha poole jäänud, koos mõne teise rändajaga. Äkki kuulsin sulpsatust ja hüüet. Peep oli kukkunud rabakraavi puusani sisse. Püksid ja jalanõud läbimärjad. Kuna väljas oli ainult mõni kraad sooja, hakkas keha kiiresti maha jahtuma ja tal tekkis paanika. Tahtis kiiresti parklasse tagasi minna. Asi selles, et keegi oli ühe pehkinud puu pannud sillaks üle kraavi ja Peep otsustas selle peale astudes kraavi ületada. Puu aga oli nii pehkinud ja murdus kohe kui ta peale astus ja nii ta ka kraavi lendas. Ain andis suuna kätte ja hakkasime astuma. Alustuseks proovisime mööda rabamättaid jõuda laudteeni. Jõudnud laudteeni, läks edasi juba kiiresti. Mööda laudteed tagasi, läbi raba ja metsa, siis mööda metsarada parklasse. Pärast nautisime pikniku Hiiemäel. Koju sõitsime Vahastu Suurekivi-Kuimetsa-Kose-Kehra-Jägala tee kaudu, vältisime kiirteed. Kokkuvõttes oli väga, väga mõnus päev. Tahaks uuesti minna. Oktoobri esimesel nädalavahetusel, kui valitses soe ja pehme sügis ja ilm oli päikseline, käsin Puhtulaiul. Puhtulaid on looduskaitseala, mis asub Virtsust 2 km kaugusel, Pivarootsi suunas. Täna on tegemist poolsaarega. Veel 300 aastat tagasi oli see saar.
Puhtulaid on tuntud sealse laialehiselise metsa poolest, mis on mälestus eelmistest aegadest 5000-7000 a tagasi, kui Eestis valitses veel soe, vahemereline kliima. Siin on umbes 60 erinevat puu- ja põõsaliiki. 18. sajandil, rajas Virtsu mõisnik Carl Thure von Helwig laiule suvitusrajooni väikeste suvemajadega ja kujundas laialehiselise metsa pargiks. Lasi sisse tuua ka võõrliike, lisaks looduslikult kasvanud laialehiselistele puudele: tammed, vahtrad, saared, jalakad tõi ta sisse hobukastaneid, papleid, põõsarindesse viirpuu ja kontpuu. Rohurindes on karulauk, siumari, kuutõverohi, magusalt lõhnav kirju liilia, käpalised, rannal kasvab sinaks-rohekate lehtedega merikapsas. Söögiseeni ega erilisi marju siin ei ole. Kevadine salumets Puhtulaiul. Varakevadel tungivad möödunudaastasest paksust lehevaibast läbi sinilillede, võsaülaste, kollaste ülaste, kopsurohu õienupud. Veidi hiljem sirguvad kuutõverohud, salu-siumarjad, seljarohud ja ussilakad. Juunikuus on juba hämar metsaalune valge vaibana õitsevate karulaukude päralt. Ja õhus hõljub kerget küüslaugu lõhna. Mõisnik Carl Thure von Helwig oli suur kultuuri huviline ja ka skulptor. Ta rajas parki mitu skulptuuri, neist tuntuim Saksa luuletajale, F. Schillerile püstitatud mälestusmärk. Suvemajad hävitati I Maailmasõja aegu kui vene väed saksa vägede eest taganesid. Eesti 1. Vabariigi ajal kujundas laidu ja hoolitses selle heakorra eest Jakob Von Uexküll. Ta rajas laiule suvila, kus täna asub Maaülikooli Bioloogiajaam. Laiu vahina elas saarel 1934–39 harrastusornitoloog Alexander von Keyserlingk. Teda mäletatakse ka kui karmi käega loodusekaitsjat. Kui vaja, tulistas haavlipüssiga kalurite suunas, kes tulid pardimune varastama. Keyserlinkg loetles siin 175 linnuliiki. Mõned neist: Lumehangelind, kuldpea pöialpoiss, karvasjalgne kakune, hiiretuuletallaja, kaljukotkas, merikotkas. 1939 moodustati laiule looduskaitseala. 1950 taimestiku-loomastiku kaitseala. 1953. aastast rajati siin Eerik Kumari eestvedamisel ornitoloogiajaam. 1960. rajati linnuvaatlustorn. Puhtulaid on tähtis Arktiliste lindude kevadrände ja sügisrände jaoks. Kogenud linnuvaatlejatel on õnnestunud lugeda ligi miljon läbirändavat lindu päevas! Mõne arktilise linnuliigi – auli, tõmmu- ja mustvaera, vaatlemiseks peetakse Puhtulaidu maailma sobivaimaks paigaks. 1950-1980 Erik Kumari, Sven Onno jt viisid läbi linnuvaatlusi. Katsetused – raadiosaatjatega, rõngastati linde. 80.ndatel kaotas tähtsuse linnuvaatlus uuringutena. Puhtulaiust teisel pool asub Laelatu puisniit ja taamale jääb Pivarootsi tuulik. Pinevust tekitab Laelatu puisniidule sõit, kus tee viib läbi mere, mööda kitsast raudteetammi. Kaks autot siin teineteisest mööda ei mahuks, seega tasub vastutulijaid aegsasti märgata Oktoobri alguses käisin Puise ninas ja ööbisin Nina talu poolt peetavas majutusasutuses - endises linnuvaatlustornis. Ülemisel korrusel on magamiskohad. Alumisel korrusel on saun ja elutuba. Sügisõhtutel on maja ümbrus kottpime. Kaugelt, üle mere paistavad pimeduses Virtsu tuulikute tuled. Hommikul aga päikese tõusu aegu saab otse voodist minna rõdule ja hakata linde jälgima. Eriti hea aeg seal ööbimiseks on lindude rände paiku, kas kevadel või sügisel. Puise nina ümbrusest on loetud kokku üle 170 linnuliigi. Siin peatuvad-pesitsevad nii mere- kui ka metsalinnud.
Septembris käisime kursuseklaaslase Markoga Linnurabas päikesetõusu vaatamas. Karge hommik. Startisin kodust kl 4.30, et jõuda rabsse vahetult enne päikesetõusu. Sõitsime Marko kastiauto kastis päris raba äärde. Marko käskis meil hästi tasa olla, et võimalusel põdraisandat raba ääres näha.
Imeline kogemus on panna räätsad jalga ja sammuda mööda rabamättaid, tunda maapinda õõtsumas ja lirtsumas jalgade all. Tunda levimas magus-mõrkjat sookailu lõhna, maitsta hapukaid-mahlaseid, jänu-kustutavaid jõhvikaid. Näha päikest tõusmas laugaste kohal ja maalimas must-valge maailma värviliseks. Tunnetada looduse ehedust. Hingata puhast õhku ja tunda, et elad, oled olemas. Päriselt. Ei mäletagi, millal seda eheduse tunnet viimati tundsin. Saaremaa. Juuli 2020.
Pärast pikka aega kestnud eriolukorda 2020.a kevadel, mil liikumine oli piiratud, tundus, puhkuse alguses, et tuleb kodust kaugemale sõita. Sõbranna kutsus Saaremaale ja nii me Peebuga juulikuu hommikul mere taha sõitsimegi. Muhu saar tervitas meid vihma sabinaga, nii et Üügu panga nautimine jäi üürikeseks. Saaremaa aga lummas päikese säras. Esimene peatuspaik oli Orisaare-leisi tee äärde jääv Rämmi tamm, hiiepuu - püha tamm. Tamm seisab vapralt sõidutee ääres ja paljud ei märkagi teda justkui. Autod kihutavad mööda. Tamme juures aga tasub peatuda, sest temast õhkub turvalisust ja ta tekitab kohe hea ja helge tunde. Tamme tüve katab siidine hiis-sammal. Saaremaal viibitud päevade jooksul käisime ka Kaali kraatri juures ja Pühatu allikat vaatamas. Kaali kraatrit olin külastanud kunagi ekskursiooni grupiga ja erilist mälestust sellest ei olnud. Nüüd aga võtsin aega, jalutasin rahulikus tempos ülemist teed pidi ümber järve ja tunnetasin selle müstilise paiga olemust. Lehtpuud, mis seda kohta ümbritsesid, pakkusid kuumal suvepäeval mõnusalt varju. Helge oli olla. Pühatu allikas (ehk Põhjatu allikas ehk Pähkla allikas - heal lapsel ikka mitu nime) oli ümbritsetud tammede ja kaskedega. Vesi oli sinakas-roheline, millest kumas läbi valget järvelupja. Tegemist Saaremaa suurema ja kuulsaima ohvri allikaga (nagu Wiki väidab). Allikas on kuulus eelkõige oma puhta vee ja imettegeva toimega. Täna varustab ta veega Pähkla vähi- ja kalakasvandust. Saaremaal olles ei saa jätta külastamata ka Sõrve säärt - maakitsus, mis ulatub otse merre. Sõrve Sääre majaka ülemiselt korruselt avaneb hingemattev vaade ümbritsevale. Edasi, mööda Sõrve poolsaart sõites, jõudsime Ohessaare lubjakivist pangale, kivisesse randa, kus külastajad on valmistanud kivitorne. Seal asus ka Ohessaare tuulik, kus pakutakse öömaja. Meie aga tegime tuuliku suvekohvikus väiksese lõuna, et siis edasi Kaugatoma pangale minna. Kaugatoma paitas silma oma maaliliste vaadetega. Juba maalikunstnik Ants Laikmaad armastas sealset loodust lõuendile kanda. Samanimeline koht on ka A. Hindi romaanis "Tuuline rand". Saaremaa reisi sisse mahtusid ka Nihatu matkarada, mis oli ääristatud erinevate käpalistega ja Koigi raba oma erilise raba teega. Koigi rabast välja tulles, leidsin metsast haruldase seene- läikvaabiku. Seene kübara oleks keegi nagu katnud põrandavärviga:) Enne Saaremaalt lahkumist käisime jalutamas Kübassaare salumetsas. Tegemist siis laialehiselise metsaga, mis on ainsana Saaremaa kagu osas, mujal sellist metsa Saaremaal ei leidu. Päike paistis peenikeste kiirtena läbi laiade puulehtede, õrnalt oli veel tunda õhus hõljumas karulaugu lõhna. Metsas pestitseb Eestis haruldane merikotkas. Ülimõnus jalutuskäik ja nauding meeltele. |
Kategooriad
All
AutorOlen Haapsalu Kutsehariduskeskuse loodusgiidi õpilane. Avastan loodust enda jaoks ja proovin seda vahendada ka teistele nii nagu ma ise loodust tajun. |